Enn Kunila Kunstikollektsioon

Aleksander Vardi (1901—1983)

Aleksander Vardi, “Pallase” üks esimesi õpilasi, oli 1946. aastaks läbi teinud juba üle 20 aasta kestnud loomingulise karjääri ning nii mõnedki pöörded oma käekirjas. Ta oli äratanud laialdast tähelepanu, kriitika suhtus temasse positiivselt ja nimetas Vardit nii poeediks kui ka romantikuks. 1940ndatel toimus aga pööre: Vardi koloriit muutus ähvardavamaks, kunstnik ise tõmbus aga kunstielust tagasi. Selle põhjuseks on oletatud intensiivset töötamist suure isiknäituse nimel, mis pidi toimuma 1944. aastal. Kuid sellele plaanile tõmbas kriipsu peale tulekahju, mis hävitas Vardi ateljee koos seal olnud maalidega. Lisaks suure osa 40ndate loomingu hävimisest oli see ka moraalne löök.

  • /

Aleksander Vardi

Lilled aknal

1937

õli/lõuend

57.5 x 53.0 cm

Natüürmort on ka Eesti kunstis levinud žanr. Selle alaliigina oli 1930ndatel populaarne kujutada lilli aknalaual. Näiteks Adamson-Ericul on mitmeid töid lillevaasiga tema ateljeeaknal, kuid samasuguseid teoseid lõid näiteks ka Kristjan Teder jpt. Aleksander Vardi teos otsib ennekõike värve. Botaanika või interjööri huvitavusele on kunstnik eelistanud erinevate värvivahekordade uurimist. Motiiv on kunstniku jaoks olnud pigem ettekääne kui eesmärk. Vardi 1930ndate teise poole loomingut hinnatakse kõrgelt – paljude arvates oli tegemist tema kõige tugevama ajajärguga, mil ta impressionismist lähtuvalt töötades saavutas silmatorkavaid tulemusi.

  • /

Aleksander Vardi

Notre Dame de Paris

1937

õli/lõuend

46.0 x 61.0 cm

Aleksander Vardi oli Pariisis kaks korda. Esmakordselt siirdus ta sinna 1925. aastal neljaks aastaks, teine kord aga 1937. aastal. Tema teise perioodi Pariisi vaated on kunstiajaloos väga tuntud. Tõstetakse esile valguse varjundirikkust ning värvide nüansse. "Pariis oli juba atmosfäärilt sümpaatne – kergelt udune, intiimne, embav... Ega impressionism poleks mujal saanudki sündida," on Vardi ise öelnud.

Pariis oli väga paljude Eesti kunstnike jaoks õpingu-, elamis- ja töökoht. Kui sinna juba mindi, siis reeglina mitte nädalateks, vaid kuudeks ja aastateks. Pariisis viibisid erinevatel aegadel mh Konrad Mägi, Nikolai Triik, Jaan Koort, Aleksander Tassa, Erik Obermann, Eduard Wiiralt, Aleksander Vardi, Karl Pärismägi, Jaan Grünberg, Ado Vabbe jpt. Neid tõmbasid prantsuse kunsti mõjud ja eeskujud, aga ka linn ise oma erilise boheemlik-poeetilise atmosfääriga. Muide, Vardi meenutab, kuidas ta enne Pariisi sõitu kuulas Aleksander Tassa muljeid. "Tassa rääkis ja rääkis, oli omamoodi fantasöör... Saime värvika pildi, mis meid ootab ja mida Pariis kunstnikule tähendab. Tassa pidas oma vaimustuses ainult neid kunstnikeks, kes Pariisis olid käinud või olid vähemalt sinna minemas..."

 

  • /

Aleksander Vardi

Lõuna-Eesti maastik

1945

õli/paber

46.0 x 63.0 cm

Lõuna-Eesti oli paljude 1920ndatel ning 1930ndatel töötanud kunstnike jaoks oluline paik, kus maalimas käia. Kuna "Pallases" õppides elati ning töötati Tartus, oli siit lihtne teha väljasõite rongiga või ka jalgsi Tartust lõunasse. Traditsioon maalida Lõuna-Eestit sai alguse juba Konrad Mägiga, kuid järgnevatel kümnenditel (aga ka pärast Teist maailmasõda) oli tegemist lemmikpiirkonnaga väga paljude autorite jaoks. Kui paljude jaoks olid võluvad Lõuna-Eesti maalilised vaated (lauged künkad, järvesilmad jne), siis Aleksander Vardi on kujutanud Lõuna-Eestit põhjaeestilikult: tasase maana, kus suurte metsade asemel on hõredam võsa. Ajastu (maal on valminud 1945. aastal) pinget kannavad ärevad pilved, kuid konkreetse loodusmotiivi asemel tasub siin vaadata abstraktset värvikäsitlust. See ei ole loodusmaal, vaid maal värvidest.

  • /

Aleksander Vardi

Seisev naisakt roheluses

1946

õli/papp

71.5 x 49.0 cm

Aleksander Vardi oli 1946. aastaks läbi teinud juba üle 20 aasta kestnud loomingulise karjääri ning nii mõnedki pöörded oma käekirjas. Ta oli äratanud laialdast tähelepanu, kriitika suhtus temasse positiivselt. Teise maailmasõja lõpus muutus aga tema käekiri tõsisemaks ning peatselt algas ka umbes kümmekond aastat kestnud ja poliitilistest põhjustest tekkinud sunnitud eemalejäämine kunstielust ning aktiivsemast maalimisest.

Stiililiselt on Vardit nimetatud üheks järjekindlamaks ning põhjalikumaks impressionistiks eesti kunstis. Tema maalide suurimaks omapäraks olid kolm põhivärvi, millest ta tuletas kõik ülejäänud. Sellest tulenevalt olid maalid õhu- ja valgusküllased, värvide abil anti edasi ka elamusi ning loodusmuljeid, mistõttu nimetati teda nii poeediks kui ka romantikuks. 1940ndatel muutus tema koloriit tumedamaks ning nukramaks, mida on seostatud sõjaajaga. Enne 1946. aastat oli Vardi pikalt kunstielust tagasi tõmbunud, ta ei osalenud ühelgi näitusel, kuid ta töötas samas hoogsalt ja planeeris suurt isiknäitust. Sellele plaanile tõmbas kriipsu peale tulekahju, mis hävitas Vardi ateljee koos seal olnud maalidega, mistõttu on 40ndatest tema töid säilinud vähe.

Aktide kujutamine keset loodust oli Vardi varases loomingus sage motiiv. Eesmärgiks ei olnud erootilis-sensuaalsete aktide loomine, vaid figuuride ja looduse ühtesulatamine ning värvinüansside ja valguse edasiandmine.