Enn Kunila Kunstikollektsioon

Ado Vabbe (1892—1961)

Ado Vabbe oli 1910ndatest kuni 1920ndate lõpuni üks kõige uuenduslikumaid autoreid eesti kunstis, kelle nimega seostatakse mh futurismi, kubofuturismi ja ekspressionismi tulekut. Samuti on teada Vabbe abstraktsed tööd. Õppides ja töötades nooruses Saksamaal ja Venemaal, jõudis ta 1910ndate teisel poolel tagasi Eestisse, kus töötas aastakümneid õppejõuna erinevates kunstikoolides, sh “Pallases”. Tema tähendus eesti kultuuris on kinnistunud tänu tema avangardloomingule, mistõttu uuenduslikud kultuurirühmitused hoidsid 1920ndate alguseni Vabbega tihedat kontakti.

1920ndate keskpaigas Vabbe laad muutub. Ta tõmbub aktiivsest kunstielust tagasi ning jätkates töötamist õppejõuna, maalib edaspidi impressionistlikke loodusmotiividest inspiratsiooni saanud töid. 1940ndatel langeb Vabbe nõukogude okupatsioonivõimude tagakiusamise alla ning mõnda aega elab ta tõelises viletsuses, kuid alates 1950ndatest tema senine positsioon tasapisi taastub. Sellest hoolimata ei kujune Vabbest nõukogude ajal kunagi ametlikult laialdaselt aktsepteeritud kunstnikku.

  • /

Ado Vabbe

Puhkamas

Dateerimata

õli, guašš/papp

32.0 x 36.8 cm

Käesolev maal on äärmiselt huvitav Ado Vabbe loometeel. Ühelt poolt kasutab ta siin mitmeid oma avangardsetele teostele iseloomulikke jooni – figuuride üldistatus, dünaamiline joonistus, värvipindade lõpetamatus ja improvisatsioonilisus, abstraktsed kujundid ülal vasakul nurgas jne. Teiselt poolt moodustavad arhailised taluhooned ning sinimustvalge väga traditsioonilise ja isegi konservatiivsete tähendustega fooni. Nende kahe nähtuse liitmine, rahvusvahelise avangardkogemuse mugandamine kodumaisesse motiivistikku, näitab Vabbe loomingu kahte poolt. Noorena oli Vabbe Eesti number üks avangardist, kes hiljem hakkas aga maalima peamiselt realistlikke maastikumaale ning figuraalkompositsioone.

 

  • /

Ado Vabbe

Jõemaastik paadisadamaga

1934

õli/papp

45.0 x 55.3 cm

Ado Vabbe oli 1910ndatel ja 1920ndatel üks olulisemaid Eesti avangardkunstnikke, kelle loomingus andsid tooni futurism, ekspressionism, konstruktivism jne. 1930ndate alguses oli Ado Vabbe 30ndate eluaastates ehk parimas loomeeas. Ometi tõmbus ta just siis kunstielust tagasi ning osales harva näitustel. Selle põhjuseks on arvatud ennekõike tüdimust kunstipoliitikast, aga ka kahtlemist oma uues loomelaadis. Nimelt pöördus Vabbe 1930ndatel hoopis realistlikuma lähenemise poole, mille põhjuseks on peetud kogu maailmas toimunud teatud väsimist avangardist.

Vabbe 1930ndate esimese poole loomingu kohta on teada napilt, kuigi kaasaegsete meenutuste kohaselt töötas ta hoolimata näitustel mitteesinemisest hoolega edasi. Maastik ei olnud varasemas Vabbe loomingus sage motiiv, kuigi oma kirjades Pariisist sõpradele väljendab ta igatsust looduse järele. Ometi muutusid loodusteemad hiljem Vabbe loomingus päris sagedasteks.

  • /

Ado Vabbe

Järve kaldal 

1945

õli/lõuend

43.8 x 55.5 cm

Kui 1930ndatel oli Vabbe sulgunud teatud siseemigratsiooni, esinedes näitustel suhteliselt harva, siis sõja-aastad toovad kunstnikule ka mitmeid isiklikke kaotusi: sureb Vabbe naine ja koos pojaga tuleb tal sõja ajal maale varjudes taluda kurnatust ja nälga. 1944. aasta pommirünnakud teevad maatasa tema kodumaja ja ateljee, hävitades ka kõik seal hoiul olnud maalid. Vabbe poja mälestuste kohaselt oli tema isa meeleolu paari esimese aasta vältel siiski hea. "Ta oli rõõmus, et pääsesime halvimast," kirjutab poeg. "Teisalt puudus jälle küllaldane usaldus olukorra stabiilsuse suhtes. Kahtles kõiges... Ta maalis kodus mitmeid teoseid, ent mõnigi jäi nagu poolikuks. Ka ei pannud ta rõhku alusmaterjalile. Maalis paberile või kartongile õlivärvidega."

Figuraalsed suhteliselt realistlikud ning napi koloriidiga valminud kompositsioonid on 1940ndate aastate Vabbe loomingule iseloomulikud. Töö täpne valmimisaeg on teadmata, kuid ilmselt on tegemist kevade või suvega. Poja mälestuste kohaselt oli eriti kevad Vabbe jaoks õnnelik ja huvitav aeg, kuna lõppes sõda ning oli näha päikesevarjutust. Ühe kunstimuuseumi direktor on oma mälestustes kirja pannud kunstniku toonaseid meeleolusid: "Vabbe on vahepeal mõndagi maalinud ja eriti hoogsalt joonistanud, ent seekord on ta tõrges näitama. Ta vestab oma minevikumälestusi Münchenist, kus ta elanud neli aastat, ilma et kordagi oleks tarvis olnud passi näidata." Ja siis: "Vabbe juures külas. Mees on haiglane ja nördinud meeleolus. Näost hall ja nõrk – ilmne alatoitluse märk. Lesepõli ei sobi talle kuidagi, töötada polevat peaaegu üldse võimalik. Raha on vähe, keegi ei tundvat huvi, et aidata."

  • /

Ado Vabbe

Mannekeen

1944-1950

õli/paber

50.5 x 45.5 cm

Käesolev töö kuulub samasse perioodi, mis ka "Sõjapõgenikud". Teise maailmasõja periood oli Eesti jaoks keeruline: vaheldusid erinevad okupatsioonid, toimus massküüditamine, rääkimata arreteerimistest, tapmistest ja mobiliseerimistest. Eesti kunstis annavad aga sel perioodil tooni pigem argised motiivid ning nende helge kujutamine. See oli üks võimalus keerata selg ühiskonnas toimuvatele õudustele ja pakkuda vaatajatele elamusi, mis oleksid pannud unustama kõik kohutava. Ka "Mannekeen" ei viita mitte millegagi toona valitsenud ühiskondlikele oludele, vaid toob sisse ajatu ning veidi absurdsegi teema ja rõhutatud tähelepanu pööramise teose esteetilistele, st mittepoliitilistele väärtustele.

  • /

Ado Vabbe

Ooteruumis

1944-1950

õli/vineer

44.3 x 67.5 cm

"Ooteruumis" on valminud ilmselt sõja-aastail või vahetult pärast sõda, mil Ado Vabbel valmis terve rida sarnasest vaimust kantud maale, sh antud maali nimekaim "Ooteruumis" (50.5 x 51 cm), aga ka "Sõjapõgenikud" (1944-1950), "Reisijad laeval" (1946), "Rongikupee" (1946), "Piletikassa juures" (1944-1950) jt. Kõigis neis kumab läbi teatud valmisolek minekuks ja samas ikkagi paigalejäämine ning ootamine. Sarnase pealkirjaga teoseid on ka teistel toonastel maalidel, nt Karin Lutsul ("Ootajad", 1943), Johannes Võerahansul (mitu kavandit triptühhonile "Ootajad", 1941-1942) jt. Seda on lihtne selgitada ühelt poolt ajastu kontekstiga, kuna kodumaalt lahkumine või vähemalt soov minema reisida oli sage. Teiselt poolt võib siin näha ka Ado Vabbe isiklikust traagikast (abikaasa surm, ateljee ja maalide hävimine jne) tõukuvat soovi ära reisida, kusjuures tema puhul ei tähendanuks see anonüümset äraminekut, vaid tagasipöördumist riikidesse, kus ta 1910ndatel ja 1920ndatel pikalt viibis. 1940ndate keskel maalibki ta mitmeid maale, mille pealkirjad ja motiivistik pärineb riikidest, kuhu ta enam kunagi ei saanud (nt Hispaania).

  • /

Ado Vabbe

Sõjapõgenikud

1944-1950

õli/paber

53.8 x 68.0 cm

Aastatel 1941-1950 valmis Ado Vabbel umbes 70-90 maali. Figuraalsed suhteliselt realistlikud ning napi koloriidiga valminud kompositsioonid on 1940ndate aastate Vabbe loomingule iseloomulikud. Ka "Sõjapõgenikud" on valminud ilmselt sõja-aastail või vahetult pärast sõda. Sõja eest põgenemisega olid Vabbel nagu paljudel isiklikud kogemused, sõja lõpuaastatel pidi ta mitmel korral koos väikese pojaga elukohta vahetama. Vastuolulisust lisab motiivile tõsiasi, et kujutatud mehed on Saksa mundris, mistõttu oli näitusel eksponeerimine Nõukogude ajal ka võimatu ning seetõttu jäi töö ka signeerimata.

"Sõjapõgenikud" on maalitud paberile, mida võib põhjendada nii raskustega kallimate alusmaterjalide kättesaamisel kui ka tõsiasjaga, et üsna palju rääkis kaasa ka Vabbe loomelaadi improvisatsiooniline iseloom.

Kuna pärast 1947. aastat jäi maalimine veelgi harvemaks, siis võiks "Sõjapõgenikud" dateerida pigem vahemikku 1944-1947.