Enn Kunila Kunstikollektsioon

Adamson-Eric (1902—1968)

Adamson-Eric õppis pikalt Saksamaal, Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal jm. Kuigi üldiselt väga viljakas, olid vahetult enne 1933. aastat Adamson-Ericu loomingus rahulikumad ajad: mõned aastad varem oli surnud tema isa, siis haigestus kunstnik leetritesse ning siirdus tervisepuhkusele Hispaanias. 1932. aastal pöördus Adamson-Eric tagasi Eestisse ning kui välja arvata 1934. aasta reis Kreekasse, jäigi ta siia nüüd püsivalt elama. Üldiselt ollakse seisukohal, et nüüd lõppes ka tema senine loomejärk ja algas uus.

Sten Karling näeb toonaseid natüürmorte mitte pöörde osana, vaid endise laadi tipuleviimisena: “Rida vaikelusid järgnevaist aastaist on hoitud pleekinud kollase ja kuldhalli vahelduvas koloriidis. Neil lõuendeil on väljakujunenud vorm ning ülesehitus, ja nad esitavad meile kunstnikku kui hästivarustatud küpset meistrit.”

1950ndate lõpul ja 1960ndate alguses ei olnud Adamson-Eric sugugi aktiivne, peamiselt on teada tema tarbekunstialane looming, kuid maale üpris vähe. Võimalik, et see on selgitatav selja taha jäänud vintsutustega: vallandamiste, hukkamõistmiste, väljaviskamiste ja infarktiga. Tõsi, raskemad aastad olid juba selja taga, Adamson-Eric oli taas professor ning oskas nüüd maalida ka vasaku käega.

On märgatud, et just nüüd algab tema loomingus uus tõusuperiood. Taas maalib ta loodust, kuid hoopis lopsakamalt ja värviküllasemalt kui varem, keskendudes peamiselt Lohusalu motiividele, kus ta oma tervist käis kosutamas. “Need on kitsad, intiimsed lõigud loodusest – pisike puudegrupp, mõned männid, metsaalune tee, majake metsaveerul,” kirjutab Leo Soonpää.

  • /

Adamson-Eric

Vaikelu viiuli ja lilledega

1933

õli/lõuend

60.2 x 81.4 cm

Adamson-Eric oli töö valmimise ajal 31-aastane ning just tagasi pöördunud pikkadelt õpi- ja rännuaastatelt Saksamaal, Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal jm. Ta oli õppinud erinevates vabaakadeemiates ning erinevate õpetajate käe all, sh Georges Braque’i ja André Lhote’i juures. Ta oli juba 20ndate eluaastate keskpaigas saanud olulisi näitusevõimalusi välisriikides (sh Tuileries’ salongis; samuti on märkimisväärne Jeu de Paume’i muuseumi ost 1929. aastal) ning leidnud veidi vastuolulise tunnustuse ka Eestis.

1930ndate alguses toimus kunstniku loomingus teatud pööre ning toonaseid natüürmorte nähakse kord pöörde osana, kord endise laadi tipuleviimisena. "Neil lõuendeil on väljakujunenud vorm ning ülesehitus, ja nad esitavad meile kunstnikku kui hästivarustatud küpset meistrit," kirjutab üks kriitik. Üha enam hakkas kunstnik sel perioodil huvituma realistliku tõetruuduse asendamisest koloriidi ja vormi probleemidega. "Vorm, toon ja aine ei anna veel asjade hõngu, nende atmosfääri. Terav kontuur tapab atmosfääri. Ning ta hakkab kontuure ähmastama – “Vaikelu viiuli ja lilledega” jt pakuvad sellest näiteid,” kirjutatakse toona.

Viiulit õppis Adamson-Eric nooruses kolm aastat ning ta on seda muusikariista sageli kujutanud. Lilled olid kogu Adamson-Ericu maaliloomingu üheks lemmikmotiiviks.

  • /

Adamson-Eric

Akt punase paelaga

1939

õli/lõuend

33.5 x 41.5 cm

1938. aasta veebruaris toimus Eesti keskses näitusesaalis Tallinna Kunstihoones suur Adamson-Ericu isiknäitus 148 teosega, mis kogus kaheksa päevaga 12 000 vaatajat. See on jäänud ületamatuks rekordiks tänaseni. Lisaks toimus 1939. aastal ohtralt kiitvaid arvustusi pälvinud isiknäitus Stockholmis ning mitmed tööd saadeti Eesti kunsti näitustele Rooma, Budapesti ja Antverpenisse.

Aktimaal keset loodusmiljööd oli tema selle aja loomingus väga sage motiiv, samuti impressionistlik lähenemine. Üks toonane kriitik märkis: "Kui ta seni oli pintslit nõnda ütelda vedanud lõuendil, enam-vähem pidevas tõmbes, siis nüüd hakkab pintsel hüplema, tantsisklema lühikeste löökidena, sähvatustena, kaskaadidena. See rikas punutis värvilaigukestest, komakestest, võrekestest, mis küll säilitab esemete reaalsuse, kuid võtab neil nende kehalikkuse, ainelikkuse."

Muide, Adamson-Ericu aktid äratasid mitte ainult kunstilisi küsimusi, vaid ka moraalialaseid. Ajalehed said pahaseid lugejakirju ning ka "seltskonnas" tehti nende kohta moraalitsevaid märkusi, nimetades teoseid pornograafilisteks.

  • /

Adamson-Eric

Sügismotiiv

1960

õli/lõuend

38.0 x 45.0 cm

1960. aastal oli Adamson-Eric 58-aastane, mõned aastad tagasi oli ta läbi elanud raskekujulise infarkti ja parema kehapoole halvatuse. Samuti töötas ta veel seitse aastat varem jalatsikombinaadis lihttöölisena, kuna oli Nõukogude Liidu ametivõimude poolt hukka mõistetud formalismis ja põlu alla sattunud. Ometi oli Adamson-Eric katsumustest läbi tulnud. Ta oli õppinud maalima vasaku käega ning pärast poliitilise olukorra muutumist valitud kunstiülikooli professoriks.

Samas pole 1950ndate lõpul ja 1960ndate alguses Adamson-Eric enam oma maalijategevuses sugugi aktiivne, peamiselt on teada tema tarbekunstialane looming, kuid maale üpris vähe. Peamiselt valmisidki tol perioodil lillemaalid ja väikeseformaadilised maastikud, kus oli kujutatud Laulasmaa motiive. Antud teos ongi valminud Tallinna lähedal Laulasmaal, kus kunstnik kosus suviti pärast teda tabanud infarkti. Pälvimata 1960ndate töödega laiema avalikkuse tähelepanu, on väikeses esiletungimatus formaadis maalis näha kunstniku vaikset ja sundimatut eneseväjendust.